Berliin-Düsseldorf

Pärast seiklusi schonefeldi lennujaamas (me ei saanud rongide piletisüsteemist mitte essugi aru), läksime otse Oranienburger Strassele (tänks, Piu), sealt ostsime dönereid (veelkord tänks, Piu) ja tuiasime ringi ja vaatasime kunsti ja k6ige ägedama pubiga maja maailmas. Pubi nimi on zapata, asub Oranienburger Strasse otsas ja seal väga lähedal on döneriputka, kust 2 € eest saab suuuuure döneri. MINGE kui berliini satute. Siis tatsasime Brandenburgi väravateni. Olid t6esti kiftid, seal oli ka mingisugune ameerika suursaatkonna pidustus. Seal oli ka grupp noori neide ja mehi, kes tuiasid ringi siltidega "free hugs". Kuna tuju oli suhteliselt madal, sest seljakotid s6id lihaseid, tegime kalli ja üks nunnu hiina neiu hakkas rääkima meiega, et kes me oleme ja kust me tuleme. Tema oli ka backpacker olnud, igal pool ringi rännanud ja kuulnud, et meil puudub öömaja, hakkas k6igi kohalolevate "free hugs" tüüpidega rääkima, misjärel üks itaallanna meid hostida ei saanud (pea k6ik olid mingid couchsurfingu tüübid), küll aga sai seda teha ümmarguste hipiprillide ja patsiga tüüp, kes andis oma numbri ja aadressi (päraperses (sorrü k6nekasutuse pärast). Niisiis - 6nnelikuna saadud öömaja pärast - läksime Bundestagi esisele muruplatsile lebotama ja joonistama. Seal on väga hubane muruplats üleüldse, ja ma ei saa aru, mida sakslased oma muruga teevad, et see nii ilus ja tihe ja m6nnam6nna putukavaba püsib. Eeniveis, olles seal jupi aega lebotanud, tatsasime tagasi Oranienburgerstrassele döneriputkast nuudleid (3€ ) sööma ja 6lut jooma. Jeee! Hea söök oli (aga Varje ei jaksand süüa). Normaalne 6lu ka (aga kodune on parem). Pärast rotiputka sööke-jooke läksime Zapatasse hitchwikist uurima kuidas kurat sellest piiritust linnast välja saada. Sest see on umbes nagu zavood v6i levikas, aga 10 korda ägedam, sest seal saab 6lle k6rvale tasuta internetti ja üldse lahe seltskond hängib seal. No siis uurisime ja läksime hoovi 6lut jooma. Seal esines väga nunnu häälega lauljatar. Pärast seda tuli tuleshow, jube halb ja igav, pmtselt mingi hullumeelne tüüp tulega vehkimas. Samal ajal v6i natuke enne olime tutvunud ühe eriti nunnu kanada poisiga, kes oli 8 kuud välismaal erinevates kohtades elanud ja rääkis kogemusi erinevatest maadest jms. Väga huvitav vestluskaaslane, joogatreener Tyler, maailmarändur (ja suhteliselt 99%kindlalt gei). Aga jah, pärast seda tuleshowd, kui pubcrawlijad (nende seas ka Tyler) edasi läksid, andsime nunnu häälega lauljatarile fanmaili sisuga teemal teie suurepärane esitus oli supermegalahedam kui see tuleshow. Lauljatar naeris ja tänas :)
Noh, ja siis hakkasime öömaja poole liikuma ja helistasime poisile.
Number polnud kasutusel.
Vandusime, vaatasime paar korda üle, et oleks ikka 6ige number, aga ikka polnud kasutusel.
Arvatavasti misspellis midagi. Seega läksime r66msasti alexanderplatzeni poole plaanides pärapersesse ikkagi s6ita, kuid kiire m6ttevälgatus soovitas hoopis piule helistada, seda tegimegi.
See l6ppes sellega, et otsustasime öö veeta telgis, Berliini südalinnas asuvas hiiiiiiiiigelsuures pargis.
V6psikus, esimeses ettejuhtuvas p66sas. Enne p66sast oli lagendik, see oli TÄIESTI jäneseid täis (neid on berliinis üle m6istuse palju; kui siin oleks kodutuid, saaks nad ohtralt moorpraadi) Kottpimedas telgi ülespanemine oli seiklus omaette, kuna midagi ei näinud (ma nägin nelja k6rvaharki ja paari kakandit tegelikult) ja selgus, et me olime selle pannud suhteliselt tee k6rvale, sest inimesed tatsasid terve öö mööda (keegi oksendas kusagil läheduses) ja meie p66sa lähedal käidi mitu korda pissil. Noh, jah. Kella kuuest lasime sealt jalga, hakates mööda 17.juuni tänavat kesklinna poole tatsama. Umbes veerandi pealt leidsime POEKÄRU (sisesta jumalik hääl) ja kasutasime seda kottide (mida me sellest ajast siiani siiralt jälestame) transpordiks, piimhapet täis lihased lustlikult koorma alt vabanenuna kepslemas. Berliini suurim tänav oli täitsa tühi varahommikul, v.a. imelik vanamees, kes oli kaameraga jooksma tulnud ja otsustas meist pilti teha. Noh, jah, veider maailm.
Seega tatsasime tagasi Selle Ilusa Hoone, Kus Lehvis Slow-Motion-Saksa-Lipp ees asuvale muruplatsile ja magasime seal kella kümneni. Hea oli, päikest täis.
Tatsasime Potzdamerplatzile (suuur shoppinguala) ja jäime sinna muruplatsile lamama. Ma läksin macdonaldsit otsima ja tatsasin DaimlerChrysleri rajooni suuresti läbi, samal aal kui varje kottidega muruplatsil oli. Naljaks on see, et isegi suhteliselt suured lapsed käivad ikka kärus.
Nägime holokaustimemoriaali ka.
Ja otsustasime pärast pikkade plaanide nurjumist (sest niiiiiiiiii väsimus oli), et laseme sellest 6udsest suurlinnast jalga.
Siis läksime potzdamerplatzilt rongiga Nikolaisseeni, ostsime vett ja rääkisime ühe toreda saksa poisiga juttu, saime 5 minutiga hästi toreda auto peale, mis tuli (üllatus-üllatus) otse Düsseldorfi välja.
Mees oli hästi tore, väikse poisiga koos, kes oli ta n6bu ja kellele ta oli berliinis ringkäigu teinud, ja ta pakkus meile öömaja. Nüüd olemegi siin, mingit disainmööblit täis korteris (maci taga muide) ja kuulan, mida peaks düsseldorfis vaatama ja s6ime just tema tellitud pizzat ka. Tore mees, aga kipub endaga rääkima (üksielavate mure vist). André on nimi.
Aga ma lähen dushi alla, je