hiljem

olen praegu hästi ägedas kohas
siin on täpitähed!
ja poest leidsin musta leiba ja head juustu
ja hapukoort!
ja kohukesi!
ja nägin isegi paari eestlast!
ja siin on jahedavõitu võrreldes ütleme näiteks pariisiga, kus on 30 kraadi, aga see mõjub nii hästi
ja siin on pehme voodi
ja kodu
ja vanemad, kes mind kurguni liha täis topivad, oi kui hea.
Tallinn, juhhei!
Niisiis nüüd järgneb pikk jutt, kuidas ma siia sain ja miks Varjet veel pole ja üldse mis vahepeal juhtus.

Pariisis olime veel pärast seda, kui Laurent meid välja viskas(tegelikult tuli tal lihtsalt ema külla ja cyrilil viskas meie parasiteerimine vist natuke üle) ühe öö, Mathieu pool, kes sai meile öömaja sebida. Lustlik õhtu oli. Päev oli ka suht'selt lustlik, sest olime terve päeva Champ-de-Marsil ja mina põlesin ilusaks punase-valgetriibuliseks, samas kui Varje muutus kauniks kuldpruuniks. Igatahes õhtul rääkisime palju, naersime palju, jõime natuke õlut jne. Õhtu lõpus pakkus üks Pariisist natuke väljaspool, aga RER rongiga väga kergesti ligipääsetavas asukohas elav Mathieu sõber, et ta võib meid visata bensukasse teel Chartresisse Pariisi piiri ääres ja meile, kes me olime terve päeva pead murdnud, kuidas sellest piiiiiiiritust linnast välja saada, tuli see kui jumalik hääl taevast, ehk siis olime loomulikult nõus ja järgmisel hommikul sõitsimegi sinna kaugele kaugele perifeeriasse ja Kevin viskas meid bensuka kõrvale. Me olime tõesti väga bensuka lähedal, aga probleem oli selles, et meid hoidis bensukast eemale suuuuuur sein ilma avausteta (peale umbes kilomeetri kaugusel kiirteel oleva seina lõpu) seega üritasime sellest üle ronida, aga ma olen ju täielik kusik sellistes asjades ja sain küll seina peale, aga sealt alla hüpata eriti ei julgenud. Seega käisime seal nagu kassid ümber palava pudru ja üritasime nii traataiast kui betoonaiast, aga no ei õnnestunud kuidagi. Äkki aga (seda oleks tõesti pidanud tervitama jumalik valgus) tatsas meie suunas üks sõbralik rekkajuht piisavalt suure redeliga, et saime korralikult aiast üle ronitud.
Seisime siis seal ja hääletasime ja pmtselt saime ühe umbkeelse juhi peale, kes viis meid otse Morlaix'sse, mis on see linn, kust otse Roscoffi saab, kust saab otse Iirimaale Rosslaresse, mis on kohe Wexfordi kõrval, mis on see linn, kus Varje õde elab.
OOOOO Morlaix. Iiveldamaajavalt ilus lihtsalt, nagu postkaartidelt ja muinasjuturaamatutelt välja lõigatud ja kokku miksitud. Väike, aga nii armas ja noortehostelis olid väga sõbralikud tädid ja üldse jah, pidime seal kaks päeva veetma, sest sel hetkel, kui me Morlaix'sse jõudsime, lahkus laev iirimaale ja ootasime seal siis kaks päeva ja tatsasime ringi ja nautisime vihmast ilma (ei) ja ma kukkusin millegipärast kogu aeg ja olen sinikaid täis, heh
Igatahes läksime siis varajase bussiga kahe päeva pärast Roscoffi ja niiiii ilusate vaadetega väikelinnad jäid tee peale ja tatsasime siis rõõmsalt Irish Ferriesi letti, teades Varje õemehe kaudu, et pilet on umbes 69 € ja tädi letis vastas lihtsalt ja selgelt: "I'm sorry, we are fully booked today."
See tegi nagu natuke nukraks, seega ta pani meid siis ootenimekirja istekohtadele. Siis me istusime seal 6 tundi ja ootasime, et keegi katkestaks oma sõidu. Pärast kahte päeva ootamist oleks väga tüütu olnud kaks päeva veel oodata, seega mul olid närvid pisut läbi (lisada veel söömatus ja magamatus) ja kui tädi ütles, et piletid oleks 69 € asemel 130 millegagi, saatsin kõik kuradile, helistasin isale ja palusin tal osta lennupileti lähipäevil pariisist eestisse.
Varje aga ootas kannatlikult edasi ja sõitis Iirimaale ja naudib väga.
Esimese öö magasin rahutult kusagil Roscoffi fish-and-chipsiputka taga, sest turismioffice'i tädi ei rääkinud tõtt ja linnas polnud kämpingut ja ma olin oma neli kilomeetrit juba tatsanud ja natuke tüdinud kõigest ja küsisin lihtsalt omanikult, kas võin seal magada. Tal oli sünna, kusjuures, ja ta andis tasuta süüa ja shampust : )). (aga sünnapeo lapsed kasutasid telgitagust WC-na, mis oli natuke kummaline)
Selle öö veetis Varje laevas magades.
Hommikul kella 6st asusin teele taaskord Morlaix' suunas, sealt ostsin kalli rongipileti (odavam ikka, kui praamikas) ja kogesin, mida tähendab TGV-sõit. Äge oli. Kella neljast jõudsin pariisi, kella viiest Charles de Gaulle'i (kõige ebamagajasõbralikum lennujaam ever, ja üle mõistuse suur) ja istusime ja vestlesime ühe ameerika neiuga terve eilse õhtu kuni uinumiseni
tore neiu oli isegi
ja pmtselt tulin läbi hamburgi ja pärast kokku umbes 34 tundi reisimist olen siin.
Kodus.
Tallinnas.
Ja tõesti tõesti hea on.
Varje on iirimaal ja räägib:
varje says:
laevas kõikus ja ma magasin terve aja ja olin emo
varje says:
ja ma olin üks kolmest reisijast, kellel ei olnud autot
varje says:
ja meid lasti viimasena maha
varje says:
just great
varje says:
aga, kui sadamasse jõudsin tulid varsti merle ja steven ka ja me läksime koju
varje says:
muljeid ei ole veel väga palju, aga ei kahetse küll
varje says:
naised on koledamad kui prantsusmaal

Nii et kõik on korras ja äge.

Ja varsti uploadin kõik pildid üles ja siis näitan teile ka : ))